Hamstrite,hiirte, rottide ja teiste pisiloomade hämmastavalt huvitav elu.

 "Aeg hiirte jaoks ei peatu" 

Michael Hoeye
2007
Kirjastus Tritamm

"Kõrbeliiva maetud" 

Michael Hoeye
2010
Kirjastus Tritamm

Pinchesteri linn tundub esmapilgul nagu iga teine linn. Seal on raudteejaam ja ooperiteater, on instituut ja on ka suus sulavaid sõõrikuid pakkuv Lanayda kohvik. Selles linnas elab kellasepp Hermux Tantamoq, kes oma  hommikukohvi eelmainitud kohvikus juua armastab. Kellasepa amet ja elu ei ole just kõige põnevamad. Seda hetkeni, kui Hermux töökotta astub sisse Linka Perflinger ning raamatu peategelane temasse lootusetult ära armub. Kui neiu oma kellale järgi ei tule vaid seda tuleb endale nõudma üks hoopiski ebameeldivam tegelane, hakkab Hermux muretsema, et mis küll Linkaga juhtuda võis. Esimeses raamatus toimub seiklus ilu ja selle säilitamise ümber. Nimelt on linna üks tuntumaid teadlaseid avastanud igavese nooruse allika ning nüüd soovib kohaliku iluravikeskuse omanik seda saladust teada saada ning on selle nimel valmis ka kõige tumedamateks tegudeks.

Aaa ja kõige tähtsam on mul ju mainimata - raamatu tegelased ei ole mitte inimesed vaid hoopis erisugused pisiloomad. Hermux ja tema südamedaam on hiired  aga igavese ilu pealt raha teenida soovivaks ilukirurgiks osutub hoopis mutt. Need pisiloomad on pandud väga inimlikku ümbrusesse ning ka nende käitumismaneerid on väga inimeste sarnased seega võiks ju jääda mulje, et mis siis selles ikka nii erilist on. Minu jaoks tegid mõlemad raamatud eriliseks pisidetailid. Näiteks see, et Hermux koduloomaks on lepatriinu  

Terfle ja et iluravikeskuses tegid patsiendid trenni suures jooksurattaid täis saalis ja et populaarse ajalehe nimetus on "Nädala piiks". Kuid võib-olla veelgi enam meeldis mulle võimalus vaadata inimeste elu veidikese teise nurga alt. Ja seda just Hermux seikluste teises raamatus. 

"Kõrbeliiva maetud" on sarja teine raamat ning selle lühike tutvustus tagakaanel kõlab nii: "Hiirte, rottide ja hamstrite linna vapustab skandaal. Kunstnik Mirrin Stentrill avab näituse maalidest, millel on kujutatud kasse. Ennekuulmatu! Kõik hiired teavadm et kasse pole olemas! Pole kunagi olnudki!". Kui palju on maailmas neid asju mille puhul ka meie inimesed oleme kindlad, et kõik on alati olnud just nii ja mitte mingil juhul kuidagi teisiti? Aga kuidas Pinchesteris kassidega lood olid, seda peate juba raamatust lugema. Seiklust on minu meelest teises osas isegi rohkem kui esimeses.

  Michael Hoeye on sündinud 1947 aastal Californias. Ta elab koos oma naise ja vana kassi Lioneliga Oregonis ja seal pakuvad neile seltsi üheksa suurt tammepuud, kuus võimast nulgu, kolm paksu oravat, kuld-kollane rähnide lärmakas perekond ja rändtsirkus, milles esinevad puukoristajad, pasknäärid, varesed, põhjavindid ja kuldnokad. Idee Hermux seeria kirjutamiseks sai ta oma naisega väljas lõunat süües ning äsja kirbuturult ostetud sõnamängu mängides. Scrabbelile sarnaselt sai kumbki mängija teatud koguse tähti ning nende oma reegel oli see, et minuti jooksul tuleb kokku panna mõni raamatutegelase nimi ning mõelda juurde ka väike lugu, et kes ja kust too tegelane täpsemalt on. Michaeli kätte sattunud tähtedest tuligi kokku nimi - Hermux Tantamoq ja kohe oli ka selge, et tegemist on hiirest kellasepaga.

 Michael on töötanud varem nii tekstiilikunstniku kui ka lavatöölisena aga ka moefotograafina. Minul on hea meel, et ta on jõudnud kirjaniku ametini ning ma väga loodan, et varsti on võimalik eesti keeles lugeda ka Hermux Tantamoqi järgmisi seikluseid, mis inglise keeles on juba ilmunud: "No time like show time" ja "Time to smell the roses". 

Kellel huvi autori kohta veelgi rohkem teada saada, siis siit leiate ühe toreda temaga tehtud intervjuu: http://www.bookbrowse.com/author_interviews/full/index.cfm/author_number/641/michael-hoeye