Raamatuga kevadesse

"Valge kuningriik"

Tiit Aleksejev

2006

Kirjastus Varrak

189lk

Otustasin liituda Tallinna Keskraamatukogu lugemisprogrammiga "Raamatuga kevadesse". Programm on pühendatud A.H.Tammsaare 135. sünniaastapäevale. Lugemisprogrammi jaoks on raamatukogu töötajad välja valinud 50 teost, millest tuleb 19.maiks läbi lugeda vähemalt 20 raamatut. Nimekirjas olevate raamatutega saab igaüks tutvuda siin. Kuidagi on sattunud nii, et suurem osa valikust moodustavad Eesti autorid. Mingil põhjusel on mul kohaliku kirjanduse suhtes tugevad eelarvamused aga otsustasin siiski mitte loobuda. Nii saigi minu esimeseks lugemisvalikuks Tiit Aleksejevi "Valge kuningriik". Olen nii kui nii plaaninud lugeda tema raamatut "Palveränd" ja mõtlesin, et võin siis ju alustada mõne ta teise teosega. Olles nüüd lõpetanud "Valge kuningriigi" lugemise on minu kõige suurem küsimus praeguseks - millest paganamast see raamat üldse rääkis? 

Selline on raamatu sisukirjeldus tagakaanel: " "Valge kuningriik" on haaravalt kirjutatud romaan, mis viib lugeja tänapäeva Lääne-Euroopa suurlinnadesse ning 198. aastate Afganistaani sõjatandrile. Selle tegelasteks  on sõdurid ja saatkonnatöötajad, kes tegelevad kahepoolsete suhete arendamisega igasugusel tasandil. Samas ei ole tegu ainuüksi põnevusromaaniga. See on lugug sündmustest, mis saavadalguse kahe Pariisi lähetatud diplomaadi kohtumisest ja mille lõpplahendus on määratud viieteistkümne aasta eest toimunud sõjast. Samuti on loos oma osa 18. sajandi traktaadil  nimega "Valge kuningriik".". 

Kes iganes on selle teksti koostanud on hakkama saanud tubli turundustrikiga. Kui tegu oleks tõesti põnevusromaaniga ei oleks mul selle õhukese raamatu läbilugemiseks kulunud kaks nädalat! Parim osa raamatust on see, kus kirjeldatakse sündmuseid Afganistaanis. Alati on õõvastav lugeda inimlikkuse kadumisest. Ilmselt peaks põnevust raamatusse lisama  spiooni temaatika aga see osa on jäänud nõrgaks ja ebaselgeks.Kaks meest teineteisega erinevates kohvikutes kirjanduse ja poliitika üle arutamas ei tee veel raamatust spioonikat. Mis sest, et üks on Eesti ja teine Venemaa diplomaat.  Ka raamatu lõpplahendus jäi minu jaoks arusaamatuks. 

Teatud osa raamatust meeldis mulle siiski veel. Üheks tegelaskujuks on Eesti diplomaat Rein. Üldiselt selline kuivetu kuju, kuid ta on üks neist kes spioonaaži mängudesse kistakse. Reinul on suur hobi - raamatud -  ja Pariis on täiuslik paik vanade raamatute seast rariteetide leidmiseks. Nauditav oli lugeda lõike, kus Rein on raamatupoes uut raamatut valimas või üldse pikemalt raamatutest rääkimas ja mõtlemas.

Toon siinkohal ära Reinu raamatute leidmise filosoofia. "Ta ei vajanud nõuandeid. Reinul oli raamatute leidmiseks oma meetod. Mitte sina ei leia neid, vaid nemad sinu. Mõnda raamatut tuli aastaid oodata, teised andsid endast märku juba lapsepõlves." (lk 130)

Nüüd olengi kahevahel, et kas võtta ette "Palveränd"  või siis mitte. Samas on mitmed tuttavad selle raamatu ise läbi lugenud ja seda soovitanud. Ilmselt teen vähemalt proovi aga kuna see raamat ei ole lugemisprogrammi nimekirjas, siis kui ikka ei meeldi siis raamatut lõpuni lugema ma ennast ei sunni. 

Lõpetuseks ka väike joogisoovitus "Valge kuningriigi" kõrvale. Kuna raamatus endas oli vürtsi vähe lisasin ma oma kohvile natuke purustatud kardemoni. Nii sai kohvi hoopis teisema maitse! Raamat kahjuks mitte.

Müstiline kuri kimbutamas üht väikelinna

Triloogia "Seitsme märk"

"Verevennad"; "Hollow"; "Paganakivi"

Nora Roberts

2008-2009
ERSEN  


Nora Roberts on tuntud romantiliste romaanide autor USA-st. Tänaseks on tal ilmunud üle 200 raamatu. Minu kohalikus raamatukogus oli tema teoseid valikus tervelt kahe riiuli jagu. Miks just "Seitsme märk"? Võib-olla see ei tundunud esimesel hetkel nii mesimagus kui mõned teised pealkirjad ning sisu tutvustused raamatu tagakaanel. Minu jaoks oli see esimene Nora Robertsi kogemus. Raamatuid oli lihtne lugeda aga igav samas ei hakanud. Just selline kerge vahepala mida soovisin.

Pean tunnistama, et ka deemoni poolt esile kutsutud õudused on Nora Robertsil väga hästi läbi mõeldud ning mõnel korral jäin täitsa mõttesse, et kas ikka võtan raamatu voodisse kaasa või asendan mõne muinasjutulisema  raamatuga. Samas kujutan ma vaimusilmas kõike jutustuses juhtuvat väga elavalt ette nii et võib-olla kellegi teise jaoks on isegi sõna "õudne" kasutamine selle raamatu puhul liiast. Stephen Kingiga võrdlust kindlasti välja ei kannata.

Kui lugeda infot Nora Robertsi kohta, siis ta on üleskasvanud viie lapselises peres olles ainuke tüdruk. Tal endal on kaks last - mõlemad poisid.Tänu sellele oskab ta ilmselt hästi sisse elada ka meeste mõttemaailma ning nii ei ole tema raamatud vaid roosa mannavaht.Ma ei tea küll kas päris avalikult aga salaja lugemiseks sobivad tema raamatud kindlasti ka meeste jaoks. Nagu ta ise on öelnud, et tal oli valik: kas õppida meeste mõttemaailmast aru saama või lahkuda joostes ja karjudes.

Ma laenutan raamatukogust arvatavasti vähemalt ühe Nora Robertsi triloogia veel. Kasvõi selleks, et näha kui sarnased või erinevad tema raamatusarjad on. Lõpetuseks siis ka väike ülevaade raamatuist endist.

Raamatu sündmused saavad alguse  kolmest poisist, kes elavad täiesti tavalises USA väikelinnas nimega Hawkins Hollow. Kuid see kõik muutub poiste 10-ndal sünnipäeval mida nad otsustavad tähistada legendidega ülekülvatud paigas Paganakivi juures. Kuigi kõigil neil on erinevad emad-isad on nad sündinud ühel ja samal päeval. Posid soovivad oma sõprust millegi erilisega tähistada ning otsustavad läbi viia vandeandmise rituaali, et  nad jääksid alatiseks vendadeks - verevedadeks. Rituaali käigus vabastavad nad aga Paganakivi sees sajandeid vangis olnud deemoni.  Sellest ööst alates tabab Hawkins Hollow linna iga seitsme aasta tagant seitsme päevane vägivalla ja õuduste laine.

Nüüd juba meesteks sirgunud Gage, Fox ja Caleb teavad, et õuduste peatamine on nende õlul, kuid kui viimane seitsmeaastane periood hakkab taas ümber saama ning nädalane õuduste laine on lähenemas ei ole neil endiselt aimdust mida teha, et deemon hävitada. Neil on kaks trumpi - alates ööst Paganakivi juures paranevad nad igasugustest vigastustest ebainimliku kiirusega ning neil on verekivi kolm osa. Kuid kuidas need kaks asja aitaksid deemonit hävitada?

Loomulikult ei saa Nora Robertsi raamat läbi ilma armastuse ja romantikata, nii et raamatu peategelastele seltsi ilmuvad õige pea kolm naisterahvast ning iga triloogia osa keskendub detailsemalt ka ühe paari armastuse loole. Viimast vürtsitavad ka kolme mehe ja naise endi kummalised anded: kes oskab inimeste mõtteid kuulda, kes teiste tundeid aimata, kes minevikku ja kes tulevikku näha.




            

Kui fantaasia paneb pildid elama.

                                                                                                               

"Õõnsa maa saladus. Kaksikute võitlus deemonitega"

 John ja Carol E. Barrowman

2012

TEA Kirjastus

256 lk

"Õõnsa maa saladus" jutustab loo Emilyst ja Mattist -12 aastastest kaksikutest, kellel on eriline oskus kas ise pildi sisse minna või siis oma joonistused siin ilmas reaalsuseks muuta. Inimesi, kes seda suudavad kutsutakse animaredeks. Igal animarel on oma kaitsja, kes kontrollib, et animare oma oskusi kurjasti ei kasutaks ja teisest küljest hoiab animarede oskusi muu ilma eest saladuses. Emily ja Matti ema oli samuti animare. Nende isa oli aga kaitsja. Animarel ja kaitsjal ei ole lubatud omavahel lapsi saada aga ometi sündisid Emily ja Matt just sellisest keelatud liidust. 

Emily ja Matti oskuseid soovib ära kasutada grupp inimesi, kes usuvad, et on olemas koht nimega Õõnes maa. Sinna saab minna ainult läbi ühe kindla maali. Õõnes maa hoiab endas kõiki läbi aegade animarede poolt loodud koletisi ja deemoneid. Miks see salapärane grupp soovib koletisteni pääseda jääb esialgu veidike arusaamatuks, kuid raamatu põnevust see ei vähenda. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ega õel-vennal väga ei tulegi deemonitega võidelda ehk selles suhtes on raamatu alapealkiri natuke eksitav. Küll aga tuleb neil korduvalt oma oskusi proovile panna võitluses teiste, pahade poolel olevate, animarede vastu.  

Esimesel hetkel loodsin, et olen lõpuks sattunud laste ja noorteraamatule, mille tegevus on kõik ühe köite sisse ära mahtunud. Nüüd natuke asja uurides on siiski liikumas jutud ka teisest ja kolmandast osast. Raamat on hästi kirjutatud ja ka korralikult tõlgitud seega ei ole mul uute osade vastu midagi. 

Siit leiab "Õõnsa maa saladuse" tõlkinud Eve Lauri mõtteid raamatu kohta:  John ja Carole E. Barrowman «Õõnsa Maa saladus» 2012

Raamatul endal on samuti olemas täitsa põnev inglise keelne kodulehekülg, kust leiab rohkem infot nii tegelaste kui ka raamatus mainitud kohtade ja kunstiteoste kohta. Kodulehekülje leiad siit: Hollow Earth .

Lisan siia ka paar sõna autorite kohta. Õigemini spikerdan teksti maha raamatu tagakaanelt. „Õõnsa Maa saladus” on šotlastest venna ja õe John (snd 1967) ja Carol E. (snd 1959) Barrowmani esimene noorteromaan.John ja Carol said juba lapsepõlves suurepäraselt läbi, sellest hoolimata et vanem õde tahtis kisavat väikevenda naabrile maha müüa.Mõlemad kirjanikud on alati väga lugeda armastanud – eriti vaimustavad neid ulme- ja fantaasiaraamatud ning koomiksid. Samuti ühendab neid kunstihuvi ja reisikirg ning nad külastavad reisides meeleldi kunstimuuseume.John on tuntud meelelahutaja – ta on esinenud muusikalides, mänginud filmides, andnud välja plaate. Carol töötab USA-s Milwaukee kolledžis inglise keele professorina.

Raamatut lugedes  nautisin karkade teed suure supilusikatäie meega