Raamatuga kevadesse

"Valge kuningriik"

Tiit Aleksejev

2006

Kirjastus Varrak

189lk

Otustasin liituda Tallinna Keskraamatukogu lugemisprogrammiga "Raamatuga kevadesse". Programm on pühendatud A.H.Tammsaare 135. sünniaastapäevale. Lugemisprogrammi jaoks on raamatukogu töötajad välja valinud 50 teost, millest tuleb 19.maiks läbi lugeda vähemalt 20 raamatut. Nimekirjas olevate raamatutega saab igaüks tutvuda siin. Kuidagi on sattunud nii, et suurem osa valikust moodustavad Eesti autorid. Mingil põhjusel on mul kohaliku kirjanduse suhtes tugevad eelarvamused aga otsustasin siiski mitte loobuda. Nii saigi minu esimeseks lugemisvalikuks Tiit Aleksejevi "Valge kuningriik". Olen nii kui nii plaaninud lugeda tema raamatut "Palveränd" ja mõtlesin, et võin siis ju alustada mõne ta teise teosega. Olles nüüd lõpetanud "Valge kuningriigi" lugemise on minu kõige suurem küsimus praeguseks - millest paganamast see raamat üldse rääkis? 

Selline on raamatu sisukirjeldus tagakaanel: " "Valge kuningriik" on haaravalt kirjutatud romaan, mis viib lugeja tänapäeva Lääne-Euroopa suurlinnadesse ning 198. aastate Afganistaani sõjatandrile. Selle tegelasteks  on sõdurid ja saatkonnatöötajad, kes tegelevad kahepoolsete suhete arendamisega igasugusel tasandil. Samas ei ole tegu ainuüksi põnevusromaaniga. See on lugug sündmustest, mis saavadalguse kahe Pariisi lähetatud diplomaadi kohtumisest ja mille lõpplahendus on määratud viieteistkümne aasta eest toimunud sõjast. Samuti on loos oma osa 18. sajandi traktaadil  nimega "Valge kuningriik".". 

Kes iganes on selle teksti koostanud on hakkama saanud tubli turundustrikiga. Kui tegu oleks tõesti põnevusromaaniga ei oleks mul selle õhukese raamatu läbilugemiseks kulunud kaks nädalat! Parim osa raamatust on see, kus kirjeldatakse sündmuseid Afganistaanis. Alati on õõvastav lugeda inimlikkuse kadumisest. Ilmselt peaks põnevust raamatusse lisama  spiooni temaatika aga see osa on jäänud nõrgaks ja ebaselgeks.Kaks meest teineteisega erinevates kohvikutes kirjanduse ja poliitika üle arutamas ei tee veel raamatust spioonikat. Mis sest, et üks on Eesti ja teine Venemaa diplomaat.  Ka raamatu lõpplahendus jäi minu jaoks arusaamatuks. 

Teatud osa raamatust meeldis mulle siiski veel. Üheks tegelaskujuks on Eesti diplomaat Rein. Üldiselt selline kuivetu kuju, kuid ta on üks neist kes spioonaaži mängudesse kistakse. Reinul on suur hobi - raamatud -  ja Pariis on täiuslik paik vanade raamatute seast rariteetide leidmiseks. Nauditav oli lugeda lõike, kus Rein on raamatupoes uut raamatut valimas või üldse pikemalt raamatutest rääkimas ja mõtlemas.

Toon siinkohal ära Reinu raamatute leidmise filosoofia. "Ta ei vajanud nõuandeid. Reinul oli raamatute leidmiseks oma meetod. Mitte sina ei leia neid, vaid nemad sinu. Mõnda raamatut tuli aastaid oodata, teised andsid endast märku juba lapsepõlves." (lk 130)

Nüüd olengi kahevahel, et kas võtta ette "Palveränd"  või siis mitte. Samas on mitmed tuttavad selle raamatu ise läbi lugenud ja seda soovitanud. Ilmselt teen vähemalt proovi aga kuna see raamat ei ole lugemisprogrammi nimekirjas, siis kui ikka ei meeldi siis raamatut lõpuni lugema ma ennast ei sunni. 

Lõpetuseks ka väike joogisoovitus "Valge kuningriigi" kõrvale. Kuna raamatus endas oli vürtsi vähe lisasin ma oma kohvile natuke purustatud kardemoni. Nii sai kohvi hoopis teisema maitse! Raamat kahjuks mitte.