Kõik need varjundid - või siis mitte...

                                                                                                                       "Viiskümmend halli varjundit"; "Viiskümmend tumedamat varjundit";  "Viiskümmend vabastatud varjundit";

E.L. James

2012 - 2013

Pilgrim

Mõni raamat lihtsalt on selline, et kas tahad või ei taha, aga ikkagi loed ta lõpuks läbi. Isegi kui sa kõigile kõva häälega lubad, et ei mingil juhul mina sellist asja ei puutu, tuleb sul hiljem oma sõnu süüa. Minu jaoks oli nüüd selliseks raamatuks "Viiskümmend halli varjundit" triloogia. Ei saanud kohe mitte kiusatusele vastu   panna kui see raamat, mida ühestki raamatukogust saada ei ole, ühel raamatukogu külastusel mu nina alla sattus. Polnud mingit võimalust, et ma ei pane seda raamatut kotti ja ei vii koju. Uudishimu oli lihtsalt nii suur, et millest siis kogu see kära ja salapära - on ju see triloogia püstitanud rekordi kui maailma kõigi aegade kiireimini müüv paperback.

Mis on siis triloogia sisuks. Apollo koduleheküljelt leiab sellise kirjelduse: "Anastasia Steele, kes õpib ülikoolis kirjandust, intervjueerib edukat ettevõtjat Christian Greyd ja leiab, et mees on väga ligitõmbav, ent samas heidutav. Olles kindel, et nende kohtumine ei läinud hästi, püüab ta temast mitte mõelda – kuni Grey ilmub poodi, kus Ana töötab, ja kutsub ta välja. Kogenematu ja süütu Ana on rabatud, et ta tahab seda meest. Ja kui too teda hoiatab, et parem oleks temast eemale hoida, tahab ta teda veelgi rohkem. Ent Greyd piinavad sisemised deemonid ning vajadus kõike kontrollida on ta kinnisidee. Nad alustavad kirglikku armusuhet. Ana õpib tundma oma ihasid ning avastab ka sünged saladused, mida Grey peidab avalikkuse pilkude eest...".

Nüüd on siis kõik kolm osa läbiloetud. Tunnistan ausalt, et olen veidike segaduses. Tahaksin öelda, et ei olnud üldse hea raamat, sest kuidas saab midagi, mis on juba peaaegu, et kirjanduslik masstoode olla hea. Samas ei saa ma öelda nagu tunneksin, et oleksin selle raamatu peale oma aega raisanud. Julgelt võin öelda, et minu jaoks oli tegemist ühe väga naiivse raamatuga. Eriti naiivne on raamatu naissoost peategelane. Naiivne on ka raamatu lõpp. Loomulikult on see õnnelik lõpp aga mil viisil õnnelik - seda peab nüüd küll igaüks ise teada saama. Lühikese kokkuvõttena võiksin öelda, et tegemist oli tõelise naistekaga ilmselt selle sõna kõige paremas mõttes. Suvine õhtu väikse veini ja nende raamatutega võib olla üsna mõnus lõõgastus.

Mmmmm... ilmselt ei saa mööda minna ka nendes magamistoa mängudest, millest selle raamatupuhul on nii palju räägitud. Kui teie elu magamistoas ei piirdu sellega, et toimetate oma toimetusi pimedas ja teki all, siis ei peaks see raamat küll midaig eriti šokeerivat olema. Kõik voodistseenid, niipaljukest kui neid üldse voodis toimub, on kirja pandud väga stiilselt ja erootiliselt. Pornot antud raamatutes kohe kindlasti ei ole aga põnevaid unenägusid võib tänu sellele raamatule ilmneda küll.

Peale esimese osa lõpetamist uurisin veidike ka raamatu ja autori tausta ning jõudsin huvitava faktini, et algselt oli tegemist "Videviku" saaga fänni ilukirjandusliku blogikatsetusega. Isegi tegelaste nimed olid võetud "Videviku" sarjast. Goodreadsis kurjustavad mitmed lugejad selle üle, et paljud stseenid E.L. Jamesi raamatust oleksid justkui üks-ühele kopeeritud "Videviku" raamatutest. Olles ise nüüd mõlemad raamatusarjad läbilugenud võin öelda, et kui otsida siis loomulikult sarnasusi leidub kuid mitte nii, et need mind kuidagi häirima oleksid hakanud. Lisaks tundub mulle, et "Viiekümne varjundi" sarja lugejaskond on enamuses veidike vanemad kui "Videviku" sarja raamatute lugejad ehk siis materjali võrdlemiseks ei pruugigi kõigil ülde olla. Ning ei peagi olema.