Elevanditalitajate lapsed
Peter Hoeg
2011
Eesti Raamat
Raamatut riuulilt võttes ei olnud mul ausalt aimugi sellest, mis ees ootamas on. Ei teadnud ma palju autorist ega olnud midagi kuulnud ka antud raamatust. Ja oi kui mõnus positiivne üllatus sellel raamatul varuks oli. Tegemist on teosega, mida julgen soojalt soovitada. Eriti neile, kellele meeldis Jonas Jonassoni raamat "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Minu jaoks on nendes raamatutes sarnast huumorit ja mõnusat absurdi. Samas on Peter Hoegi raamat, vaatamata humoorikale kirjutamisstiilile, oma olemuselt palju tõsisem.
Raamatu peategelaseks ja loo edasijutustajaks on 14 aastane poiss Peter, kes otsib ust. Ust, millest läbi astumine viiks su vabaduse ja õnne juurde - viiks su vististi siis iseenda juurde. Uks avaneb siis kui sa oled kas väga väga õnnelik või siis hetkedel, mil sind tabab suur šokk. Ukse olemasolu avastajaks on Peteri vanem õde Tilte. Veel kuuluvad Peteri perekonda vanem vend Hans, koer Basker III, ema, isa ja vägagi kõbus vanavanaema. Kõik koos elavad nad Fino saarel, kus elav seltskond on kirjum, kui Tallinna Loomaaia elanikond.
Seiklused saavad alguse, kui selgub, et Peteri,Tilte ja Hansu vanemad on kadunud. Nad peaksid olema Kanaari saartel puhkusel, kuid nad ei ole isegi Taanist lahkunud. Lapsed põgenevad politsei hoole alt, et ise oma vanemad üles leida ja et samas takistada neid ka läbi viimast suurt juveeliröövi. Lustakaid seiku juhtub sel teekonnal oi-oi kui palju. Eriti mõnusaks muutsid need seigad minu jaoks aga autori ootamatud võrdlused ja huumorisse peidetud sügavamad tõed.
Aga kuidas puutuvad asjasse elevandid? Toon selle loo siinkohal ära. Elevandid tulevad peidust välja siis, kui Tile uurib oma isa käest, kes on kohaliku koguduse kirikuõpetaja, et kuidas selle Jumala ja sakramentidega ikkagi lood on.
"Nad on elevanditalitajad, see ongi ema ja isa probleem, nad on elevanditalitajad, ilma et nad seda ise teaksid."
Me kõik saame aru, mida Tilte sellega mõtleb. Ta mõtleb, et isa ja ema sees on miski, mis on nendest hulga suurem ja mille üle neil ei ole kontrolli, ja esimest korda näeme meie, lapsed, päris selgelt, mis see on: nad tahavad teada, mis Jumal tegelikult on, nad tahavad Jumalaga kohtuda; sellepärast ongi nii tähtis, kas või olla kindel, et ta on sakramentides olemas. Ja see käib mitte ainult isa, vaid ka ema kohta, eelkõige selle nimel nad elavadki, just see igatsus teeb nende silmad kurvaks, ja see igatsus on suur nagu elevant ja me saame aru, et see ei ole õigupoolest kunagi täitunud.
Loomulikult jätame ema ja isa sel õhtul rahule - me ei ole sarimõrtsukad. Aga me oleme näinud midagi, mida me ei unusta. Oleme näinud nende sees pesitsevat elevanti elusuuruses.
Raamatut lugedes ei saa kuidagi mõtlemata jätta, et milline elevant minus endas elab ja kui hästi või halvasti tema taltsutamine mul õnnestunud on.
Igal juhul soovitan seda raamatut lugeda. Kui ei viitsi sügavuti minna on tegemist mõnusa ja humoorika seikluslooga aga kes tahab sügavuti minna, siis annab raamat ka selleks meeldiva võimaluse.
