Noortekad "Labürindijooksja" ja "Paladiini ettekuulutus"

 "Labürindijooksja" sari

James Dashne

2014

Tänapäev

"Paladiini ettekuulutus" triloogia

Mark Frost

2014

Sinisukk

Olen paralleelselt lugenud kahte noorsookirjanduse sarja. Esimene neist James Dashneri  „Labürindijooksja“ ja teiseks Mark Frosti „Paladiini ettekuulutus“. Esimene neist vast veidike rohkem tuntud, sest selle esimesest raamatust on valminud ka film. Vaatasin ära sellegi ning pean ütlema, et kahjuks on taas kord tegemist juhtumiga, kus raamat on kindlasti parem kui film. Filmi jaoks on ikka üsna suur osa raamatu sisust muudetud ja palju asju on välja jäetud.

Nii Dashneri kui ka Frosti triloogiast on hetkel eesti keeles ilmunud kaks osa. Ma ei jõua ära oodata, millal järgmised osad saadaval on!

Mõlemas sarjas seikleb grupp noori, et lahendada nende elu pahupidi pööranud saladus. „Labürindijooksja“ sari on kindlasti tõsisem, verisem ja vägivaldsem. On seal ju ometigi tegemist küsimusega, kas ja kuidas inimkond oma elu Maal üldse jätkata saab.  Loo käigus selgub, et organisatsioon nimega „Moolok“ on kokku kogunud grupi noormehi (ja nagu hiljem teada saama siis ka grupi neidusid), kes ise seda teadmata, peavad lahendama erinevaid ülesandeid, luues sellega hetkel veel saladuseks jäävat mustrit. Mustrit, mis justkui peaks aitama ravida inimkonda laastavat haigust, mida kutsutakse lahvatuseks. Dashneri raamatutes peavad noored tegema mitmel korral valiku, kas elada või surra või siis veelgi kehvem variant, mil tuleb valida kellel lasta surra, selleks, et ise elada. Kuigi raamatu tegevus toimub fantaasia vallas, tundub mulle, et valikud, mille ette noored pannakse on võetud reaalsematest olukordadest, kui seda võib-olla tunnistada tahaksime. Labürindijooksja sari koosneb kokku viiest raamatust, millest neli on juba inglise keeles ilmunud ning viies peaks ilmuma 2016 aastal. Kolm esimest raamatut keskenduvad katsetele, mis algavad plaaniga labürindist põgenemiseks. Kaks viimast raamatut keskenduvad ajale enne labürinti ning sellele, miks katsetele valiti just need noored, kes sinna sattusid.

Ma väga loodan, et autor suudab lugejat hoida oma lummuses ja lõpplahendusest teadmatuses kuni sarja viimaste lehekülgedeni!

Mark Frosti triloogia „Paladiini ettekuulutus“ ei ole leidnud nii suurt vastukaja, kuigi autor ise on hoopis

 tuntum ja laiema kogemuste pagasiga kui James Dashner. „Paladiini ettekuulutuse“ triloogias seikleb grupp eliitkooli õpilasi, kellel avalduvad ka üleloomulikud võimed. Noored avastavad, et nad on kõik sündinud katseklaasi viljastamise tulemusel ning, et nende geneetilise koodiga on läbi viidud katseid ja muudatusi. Sealt siis pärinevad ka need üleloomulikud võimed nagu ebainimlik vastupidavus, võime joosta väga suurtel kiirustel või näha väga selgelt ja väga kaugele jne. Kuid lugu ei ole ainult teaduslik vaid asjasse on seotud ka „Teine meeskond“ ehk tumedad jõud ja koletised, kes üritavad maale tagasi tulla, et siin taas võimu võtta.

Harva, kui mul tekib raamatus oma lemmik tegelane aga sel korral nii juhtus. Ma ei kujutaks neid raamatuid ette ilma Nickita, kes on klassikalises ameerika stiilis heasüdamlik, kuid mitte eriti tark, sportlane. Samas on ta väga praktiline ning nii mitmelgi korral pääsevad sõbrad kitsikusest just tänu tema oskustele ja pealehakkamisele. Aga kindlasti ei oleks raamat ilma Nickita pooltki nii humoorikas!

Kokkuvõtteks võib selle sarja kohta öelda, et tegemist on mõnusa lugemisega, kus on olemas kõik heale fantaasia- ja seikluskirjandusele vajalik, et lugejat kuni lõpuni põnevil hoida.

Tõeline jumalaosake ehk kuidas luuakse meie maailma.

Tõeline jumalaosake

Taavi Jakobson

2014

Pilgrim Group OÜ

376 lk

Raamat räägib noorest füüsikust, dr. Kobarast, kellel raamatu alguses ei õnnestu mitte kuidagi, väljaspool teadusajakirjade ringi, avaldada mõnd teadusega seotud artiklit. Kihlveo tulemusena ning nördinuna kogu sellest n-ö pahnast, mille vastu ajakirjandus huvi tunneb, kirjutab noormees kokku fantaasia uuest, seni veel avastamata osakesest, mille ta nimetab goboniks.  Ta läheb väga hoogu ning juureldes, mida täpselt võiksid gobonid teha, jõuab  ideeni, et tegemist on osakesega, mille tulemusel toimub ajas põrgatamine ehk teisisõnu justkui rännak läbi aja ja ruumi. Täpsemalt ütleb dr. Kobar, et just goboni tõttu oleme me kõik kogenud deja vu hetki, mis siis ei olegi muud kui aja ja ruumi nihe.

Läbi erinevate juhuslike seikade läheb aga nii, et sellesse väljamõeldud osakesse hakkavad uskuma paljud.  Euroopa Liit annab goboni uurimiseks suuri summasid, USA ja Hiina sõjavägi loovad oma goboni uurimiskeskused ja loomulikult on neid, kes teevad gobonist lausa oma religiooni. Dr. Kobarast saab maailma tuntuim, kuulsaim ja hinnatuim füüsik, aga ta ise on sealjuures õnnetu ning süümepiinad söövad tal vaat et hinge seest välja. Isegi kui ta proovib seletada, kust ja kuidas gobon tegelikult alguse sai, ei usu teda enam keegi või kui isegi usutakse, siis lumepall veereb juba sellisel kiirusel, et kellelgi ei ole soovi seda peatada.

Taavi Jakobson kirjutab humoorikalt ning nii mõnigi lõik raamatust pani pikemalt mõtlema ja juurdlema meid ümbritseva maailma ning siinsete fenomenide üle.  Goboni-laadseid tooteid ja avastusi on meie ümber oi-oi kui palju. Asjad, mille algusest me midagi ei tea. Need, mis on kavala ja eduka turunduse kaudu meie ellu toodud ning mille kohta me enam ei oska ega tahagi küsimusi küsida.

Raamatul on ka teine teemaliin – dr. Kobar ja naised. Kahjuks selle teema käsitlus muutus raamatu jooksul minu jaoks järjest nõrgemaks ja nõrgemaks.  Sisemonoloogid ja vestlused tegelaskujude vahel hakkasid venima. Samas,  raamatu lõpuks saab vägagi konkreetsed vastused selle kohta, mis ühest või teisest inimesest saanud on.

Õhku jääb vaid küsimus, mis sai dr. Kobarast? Ma loodan, et ta ilmub välja mõne Taavi Jakobsoni järgmise raamatu kaante vahel, sest „Tõeline jumalaosake“ on igati lugemist väärt raamat ja autor tabab suurepäraselt meid ümbritseva maailma teatavat jaburust ja meie endi poolt loodud absurdsust. 

Sadakond lehekülge raamatust on loetavad sellel lingil: https://docs.google.com/file/d/0Bx9UzDl551hmVEV4OXBmT0hIN28/edit?pli=1

Klassikokkutulek Kassaris

Klassikokkutulek Kassaris

Helju Pets

Kirjastus Tänapäev

2014, 256 lk

Minu meelest on autor olnud väga julge, valides oma raamatu teemaks klassikokkutuleku. Kui kõhedaks võtab seest, kui e-posti või Facebooki saabub ootamatult teade, et keegi aktiivne klassikaaslane on korraldamas klassikokkutulekut? Kui paljud mõtlevad esimese mõttena, et jätan minemata? Vanade koolikaaslastega kohtumine peidab endas paljude jaoks üsna keerulisi psühholoogilisi momente. Kõik need mälestused, nii hea kui halvad. Tagasiminek selle inimese juurde, kes me enam ei ole. Ei ole seniks, kuni jõuame klassikokkutulekule. Kui paljud suudavad seal jääda iseendiks ja kui paljud võtavad vana rolli tahtlikult või tahtmatult kasutusele?

Õnneks ei ole Helju Petsi raamat nii sügavalt psühholoogiline. On üsna mõnus ja lihtne lugemine. Hiiumaal, Kassaris, saavad üle neljakümne kolme aasta taas kokku endised klassikaaslased. Kelle elu kuidas on kulgenud. Kes on leidnud õnne ja armastuse aga kes veel otsib? Kelle pereelu on korras ja kes elab oma kaasaga koos vaid harjumusest? Kellel milline amet pidada, kes kus reisinud ja kes ei ole üldse julgenud reisida. Üsna humoorikal on lahendatud ühe raamatukoguhoidjast vanapiiga eneseleidmine nende väheste Kassaris veedetud päevade jooksul. 

Raamatust leiab kõike - naeru ja nuttu, huumorit ja tõsiseid arutelusid, üllatuskülalisi ja üllatuslikke lõppe.

Raamat jõudis ka Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusel kolme äramärgitud töö hulka.

Elevanditalitajate lapsed - kas ka sinu sees elab taltsutamist vajav elevant?

Elevanditalitajate lapsed

Peter Hoeg

2011

Eesti Raamat

Raamatut riuulilt võttes ei olnud mul ausalt aimugi sellest, mis ees ootamas on. Ei teadnud ma palju autorist ega olnud midagi kuulnud ka antud raamatust. Ja oi kui mõnus positiivne üllatus sellel raamatul varuks oli. Tegemist on teosega, mida julgen soojalt soovitada. Eriti neile, kellele meeldis Jonas Jonassoni raamat "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Minu jaoks on nendes raamatutes sarnast huumorit ja mõnusat absurdi.  Samas on Peter Hoegi raamat, vaatamata humoorikale kirjutamisstiilile, oma olemuselt palju tõsisem. 

Raamatu peategelaseks ja loo edasijutustajaks on 14 aastane poiss Peter, kes otsib ust. Ust, millest läbi astumine viiks su vabaduse ja õnne juurde - viiks su vististi siis iseenda juurde. Uks avaneb siis kui sa oled kas väga väga õnnelik või siis hetkedel, mil sind tabab suur šokk. Ukse olemasolu avastajaks on Peteri vanem õde Tilte. Veel kuuluvad Peteri perekonda vanem vend Hans, koer Basker III, ema, isa ja vägagi kõbus vanavanaema. Kõik koos elavad nad Fino saarel, kus elav seltskond on kirjum, kui Tallinna Loomaaia elanikond.

Seiklused saavad alguse, kui selgub, et Peteri,Tilte ja Hansu vanemad on kadunud. Nad peaksid olema Kanaari saartel puhkusel, kuid nad ei ole isegi Taanist lahkunud. Lapsed põgenevad politsei hoole alt, et ise oma vanemad üles leida ja et samas takistada neid ka läbi viimast suurt juveeliröövi. Lustakaid seiku juhtub sel teekonnal oi-oi kui palju. Eriti mõnusaks muutsid need seigad minu jaoks aga autori ootamatud võrdlused ja huumorisse peidetud sügavamad tõed. 

Aga kuidas puutuvad asjasse elevandid? Toon selle loo siinkohal ära. Elevandid tulevad peidust välja siis, kui Tile uurib oma isa käest, kes on kohaliku koguduse kirikuõpetaja, et kuidas selle Jumala ja sakramentidega ikkagi lood on.

"Nad on elevanditalitajad, see ongi ema ja isa probleem, nad on elevanditalitajad, ilma et nad seda ise teaksid."

Me kõik saame aru, mida Tilte sellega mõtleb. Ta mõtleb, et isa ja ema sees on miski, mis on nendest hulga suurem ja mille üle neil ei ole kontrolli, ja esimest korda näeme meie, lapsed, päris selgelt, mis see on: nad tahavad teada, mis Jumal tegelikult on, nad tahavad Jumalaga kohtuda; sellepärast ongi nii tähtis, kas või olla kindel, et ta on sakramentides olemas. Ja see käib mitte ainult isa, vaid ka ema kohta, eelkõige selle nimel nad elavadki, just see igatsus teeb nende silmad kurvaks, ja see igatsus on suur nagu elevant ja me saame aru, et see ei ole õigupoolest kunagi täitunud.

Loomulikult jätame ema ja isa sel õhtul rahule - me ei ole sarimõrtsukad. Aga me oleme näinud midagi, mida me ei unusta. Oleme näinud nende sees pesitsevat elevanti elusuuruses.

Raamatut lugedes ei saa kuidagi mõtlemata jätta, et milline elevant minus endas elab ja kui hästi või halvasti tema taltsutamine mul õnnestunud on. 

Igal juhul soovitan seda raamatut lugeda. Kui ei viitsi sügavuti minna on tegemist mõnusa ja humoorika seikluslooga aga kes tahab sügavuti minna, siis annab raamat ka selleks meeldiva võimaluse. 

Kõik need varjundid - või siis mitte...

                                                                                                                       "Viiskümmend halli varjundit"; "Viiskümmend tumedamat varjundit";  "Viiskümmend vabastatud varjundit";

E.L. James

2012 - 2013

Pilgrim

Mõni raamat lihtsalt on selline, et kas tahad või ei taha, aga ikkagi loed ta lõpuks läbi. Isegi kui sa kõigile kõva häälega lubad, et ei mingil juhul mina sellist asja ei puutu, tuleb sul hiljem oma sõnu süüa. Minu jaoks oli nüüd selliseks raamatuks "Viiskümmend halli varjundit" triloogia. Ei saanud kohe mitte kiusatusele vastu   panna kui see raamat, mida ühestki raamatukogust saada ei ole, ühel raamatukogu külastusel mu nina alla sattus. Polnud mingit võimalust, et ma ei pane seda raamatut kotti ja ei vii koju. Uudishimu oli lihtsalt nii suur, et millest siis kogu see kära ja salapära - on ju see triloogia püstitanud rekordi kui maailma kõigi aegade kiireimini müüv paperback.

Mis on siis triloogia sisuks. Apollo koduleheküljelt leiab sellise kirjelduse: "Anastasia Steele, kes õpib ülikoolis kirjandust, intervjueerib edukat ettevõtjat Christian Greyd ja leiab, et mees on väga ligitõmbav, ent samas heidutav. Olles kindel, et nende kohtumine ei läinud hästi, püüab ta temast mitte mõelda – kuni Grey ilmub poodi, kus Ana töötab, ja kutsub ta välja. Kogenematu ja süütu Ana on rabatud, et ta tahab seda meest. Ja kui too teda hoiatab, et parem oleks temast eemale hoida, tahab ta teda veelgi rohkem. Ent Greyd piinavad sisemised deemonid ning vajadus kõike kontrollida on ta kinnisidee. Nad alustavad kirglikku armusuhet. Ana õpib tundma oma ihasid ning avastab ka sünged saladused, mida Grey peidab avalikkuse pilkude eest...".

Nüüd on siis kõik kolm osa läbiloetud. Tunnistan ausalt, et olen veidike segaduses. Tahaksin öelda, et ei olnud üldse hea raamat, sest kuidas saab midagi, mis on juba peaaegu, et kirjanduslik masstoode olla hea. Samas ei saa ma öelda nagu tunneksin, et oleksin selle raamatu peale oma aega raisanud. Julgelt võin öelda, et minu jaoks oli tegemist ühe väga naiivse raamatuga. Eriti naiivne on raamatu naissoost peategelane. Naiivne on ka raamatu lõpp. Loomulikult on see õnnelik lõpp aga mil viisil õnnelik - seda peab nüüd küll igaüks ise teada saama. Lühikese kokkuvõttena võiksin öelda, et tegemist oli tõelise naistekaga ilmselt selle sõna kõige paremas mõttes. Suvine õhtu väikse veini ja nende raamatutega võib olla üsna mõnus lõõgastus.

Mmmmm... ilmselt ei saa mööda minna ka nendes magamistoa mängudest, millest selle raamatupuhul on nii palju räägitud. Kui teie elu magamistoas ei piirdu sellega, et toimetate oma toimetusi pimedas ja teki all, siis ei peaks see raamat küll midaig eriti šokeerivat olema. Kõik voodistseenid, niipaljukest kui neid üldse voodis toimub, on kirja pandud väga stiilselt ja erootiliselt. Pornot antud raamatutes kohe kindlasti ei ole aga põnevaid unenägusid võib tänu sellele raamatule ilmneda küll.

Peale esimese osa lõpetamist uurisin veidike ka raamatu ja autori tausta ning jõudsin huvitava faktini, et algselt oli tegemist "Videviku" saaga fänni ilukirjandusliku blogikatsetusega. Isegi tegelaste nimed olid võetud "Videviku" sarjast. Goodreadsis kurjustavad mitmed lugejad selle üle, et paljud stseenid E.L. Jamesi raamatust oleksid justkui üks-ühele kopeeritud "Videviku" raamatutest. Olles ise nüüd mõlemad raamatusarjad läbilugenud võin öelda, et kui otsida siis loomulikult sarnasusi leidub kuid mitte nii, et need mind kuidagi häirima oleksid hakanud. Lisaks tundub mulle, et "Viiekümne varjundi" sarja lugejaskond on enamuses veidike vanemad kui "Videviku" sarja raamatute lugejad ehk siis materjali võrdlemiseks ei pruugigi kõigil ülde olla. Ning ei peagi olema.

Hamstrite,hiirte, rottide ja teiste pisiloomade hämmastavalt huvitav elu.

 "Aeg hiirte jaoks ei peatu" 

Michael Hoeye
2007
Kirjastus Tritamm

"Kõrbeliiva maetud" 

Michael Hoeye
2010
Kirjastus Tritamm

Pinchesteri linn tundub esmapilgul nagu iga teine linn. Seal on raudteejaam ja ooperiteater, on instituut ja on ka suus sulavaid sõõrikuid pakkuv Lanayda kohvik. Selles linnas elab kellasepp Hermux Tantamoq, kes oma  hommikukohvi eelmainitud kohvikus juua armastab. Kellasepa amet ja elu ei ole just kõige põnevamad. Seda hetkeni, kui Hermux töökotta astub sisse Linka Perflinger ning raamatu peategelane temasse lootusetult ära armub. Kui neiu oma kellale järgi ei tule vaid seda tuleb endale nõudma üks hoopiski ebameeldivam tegelane, hakkab Hermux muretsema, et mis küll Linkaga juhtuda võis. Esimeses raamatus toimub seiklus ilu ja selle säilitamise ümber. Nimelt on linna üks tuntumaid teadlaseid avastanud igavese nooruse allika ning nüüd soovib kohaliku iluravikeskuse omanik seda saladust teada saada ning on selle nimel valmis ka kõige tumedamateks tegudeks.

Aaa ja kõige tähtsam on mul ju mainimata - raamatu tegelased ei ole mitte inimesed vaid hoopis erisugused pisiloomad. Hermux ja tema südamedaam on hiired  aga igavese ilu pealt raha teenida soovivaks ilukirurgiks osutub hoopis mutt. Need pisiloomad on pandud väga inimlikku ümbrusesse ning ka nende käitumismaneerid on väga inimeste sarnased seega võiks ju jääda mulje, et mis siis selles ikka nii erilist on. Minu jaoks tegid mõlemad raamatud eriliseks pisidetailid. Näiteks see, et Hermux koduloomaks on lepatriinu  

Terfle ja et iluravikeskuses tegid patsiendid trenni suures jooksurattaid täis saalis ja et populaarse ajalehe nimetus on "Nädala piiks". Kuid võib-olla veelgi enam meeldis mulle võimalus vaadata inimeste elu veidikese teise nurga alt. Ja seda just Hermux seikluste teises raamatus. 

"Kõrbeliiva maetud" on sarja teine raamat ning selle lühike tutvustus tagakaanel kõlab nii: "Hiirte, rottide ja hamstrite linna vapustab skandaal. Kunstnik Mirrin Stentrill avab näituse maalidest, millel on kujutatud kasse. Ennekuulmatu! Kõik hiired teavadm et kasse pole olemas! Pole kunagi olnudki!". Kui palju on maailmas neid asju mille puhul ka meie inimesed oleme kindlad, et kõik on alati olnud just nii ja mitte mingil juhul kuidagi teisiti? Aga kuidas Pinchesteris kassidega lood olid, seda peate juba raamatust lugema. Seiklust on minu meelest teises osas isegi rohkem kui esimeses.

  Michael Hoeye on sündinud 1947 aastal Californias. Ta elab koos oma naise ja vana kassi Lioneliga Oregonis ja seal pakuvad neile seltsi üheksa suurt tammepuud, kuus võimast nulgu, kolm paksu oravat, kuld-kollane rähnide lärmakas perekond ja rändtsirkus, milles esinevad puukoristajad, pasknäärid, varesed, põhjavindid ja kuldnokad. Idee Hermux seeria kirjutamiseks sai ta oma naisega väljas lõunat süües ning äsja kirbuturult ostetud sõnamängu mängides. Scrabbelile sarnaselt sai kumbki mängija teatud koguse tähti ning nende oma reegel oli see, et minuti jooksul tuleb kokku panna mõni raamatutegelase nimi ning mõelda juurde ka väike lugu, et kes ja kust too tegelane täpsemalt on. Michaeli kätte sattunud tähtedest tuligi kokku nimi - Hermux Tantamoq ja kohe oli ka selge, et tegemist on hiirest kellasepaga.

 Michael on töötanud varem nii tekstiilikunstniku kui ka lavatöölisena aga ka moefotograafina. Minul on hea meel, et ta on jõudnud kirjaniku ametini ning ma väga loodan, et varsti on võimalik eesti keeles lugeda ka Hermux Tantamoqi järgmisi seikluseid, mis inglise keeles on juba ilmunud: "No time like show time" ja "Time to smell the roses". 

Kellel huvi autori kohta veelgi rohkem teada saada, siis siit leiate ühe toreda temaga tehtud intervjuu: http://www.bookbrowse.com/author_interviews/full/index.cfm/author_number/641/michael-hoeye

Mustkunst,juveelid ja armastus

"Ausad illusioonid"

Nora Roberts

2005

Kirjastus ERSEN

Ma küll lubasin, et laenutan Nora Robetsilt ka teise triloogia kuid riiulilt jäi kätte hoopis raamat mustkunstist, juveelidest ja armastusest. Peab ütlema, et ka see raamat oli mõnus. Absoluutselt sobilik öökapi kirjanduseks, et ennem uinumist veel paar rida lugeda. 

Raamat algab sellest, et noore Luke Callahani võtab enda hoole alla üks omaaja osavaimaid mustkunstnike Nouvelle. Luke´i lapsepõlv on olnud väga keeruline. Selga katmas kasuisa poolt peksmisest jäänud armid, hinges armid joodikust emast ja seksuaalsest ärakasutamist. Kõik see on raamatu alguseks teinud noormehest osava pikanäpumehe, kelle usaldust on raske võita. Kuid ometi suudab mustkunsti maailm ning Novelli rahulik olek ja tema poolt pakutav perekond võita Luke südame. 

Loo teiseks liiniks on kõigepealt sõpruse, siis partnerlussuhte ning lõpus suure armastuse tekkimine Luke ja Nouvelli tütre Roxy vahel. Iseloomustamiseks ainult üks sõna - kuum! 

Seiklust lisab loole aga tõik, et Nouvelleil on lisaks mustkunstniku karjäärile ka väga edukas karjäär juveelivargana. Ja tasapisi kaasab ta oma tegevustesse terve pere. Aga see ei tundu üldse negatiivsena. Võib-olla sellepärast, et Robin Hoodilikult varastavad nad ainult väga rikastelt ning annavad osa saagist vaestele. 

Põnevuse, intriigi ja vahepealsed ootamatud käigud annab loole konflikt Samiga. Noormehega, kelle Nouvelle samuti tänavalt enda juurde võtab, kuid kes on juba oma loomult pahaendaline. Peale seda, kui ta perekonnast välja visatakse on ta pikalt oodanud ja planeerinud kättemaksu. 

Ma kahjuks ei leidnud teisi arvustusi sellele raamatule.Seega otsustasin, et lõpetan selle kirjutise hoopis teistsuguse soovitusega. Nimelt kui keegi soovib peale selle raamatu lugemist ka ise mustkunsti nautida, siis seda võimalust pakutakse Piip ja Tuut mängumajas Toompeal. Mis sest, et kaval seisab, et etendust on lastele - ka täiskasvanutel on huvitav!